Tere
Tean et vöibolla tundub imelik aga ei osanud seda kuskile paigutada.Asi selline,et saime teada et perre tulemas väike perelisa,rööm oli muidugi otsatud,varusime vaikselt beebiasju ja köik oli nagu viimasepeal.Pisike kasvas hästi ja arst kinnitas ka et köik korras.2 nädalat hiljem läksin uuesti arstile ja uudis mis mulle öeldi tabas nagu välk selgest taevast-pisike oli surnud.Ja juba terve 1,5 nädalat.Kuna jöudsin arstile suht hilja siis oli nädalaid 15pluss 5,surnuks kuulutati 16pluss2 nädalast.See teeb siis 4 päeva hiljem kui teda esimest korda nägin.Ma ei suutnud uskuda,mis mind oli just tabanud.Kuu alguses olin haiglas ja üldse tundsin end nagu ´löputus öudusunenäos.Lisaks hingevalule oleks jätnud ka oma elu opilauale.No nagu seda öudust vähe oleks olnud,kirjutati mulle kanged tabletid mis kaotavad takistavad rinnapiima tkkimist.Ravimi infolehte lugedes jäi silma muudkui hoiatused körvalnähtude eest,et vöivad ajada iiveldama,tekitada järsku vreröhulangust jne..Jube küll,aga paar päeva oli väga halb olla nendest rohtudest.
Loo mötteks ei ole halada ega kurta,lihtsalt ei taha et möni pakisaaja saaks valesti aru,et äkki ei saagi soovitud asja.Ei ole kunagi plaaninud kedagi tüssata,lihtsalt väga raske on.
Andsin ühele sunkijale suuremas koguses riideid,aga kogemata unustasin möne asja lisamata,kuigi ise arvasin et panin kindlalt kotti,aga punaste näppude loopimise asemel oleks vöinud kirjutada mailile et sellised asjad puudu on ja oleks saatnud talle kohe ülejäänud ka viisakalt järgi.Ei taha olla ebaviisakas ega vinguv.
Pealeht 
