Saadud asja eest tänamine.

Kas teid on alati tänatud kui olete asja ära andnud?
Minul on mõned korrad olnud kus ei ole tänatud.On kirjutatud ainult,et ülekanne tehtud ja aadress.
Ma küll ei ootagi,et nüüd meeletult peaks tänama aga lihtne aitäh võiks ikka kirjas olla.

Mina olen alati tänanud, kuna asjad mis olen saanud on mulle alati meeldinud.
Kuid pooled ei täna ning ei ütle, et pakk kohal on.

Minul ka ikka päris palju neid juhtumeid, kus inimene isegi ei teata, et pakk kohal, rääkimata elementaarsest sõnast aitäh. Kuid üldiselt mul hea mälu ja neile rohkem asju ei anna.

Mul on ka mõned korrad olnud, kus see AITÄH jääb tulemata :(

Väga pole tähele pannud, kas tänatakse või ei, üldjuhul ikka öeldakse "aitäh". Minu probleem on see, et kui olen paki posti pannud, meilinud, et postitasin ja palunud Spungi lehel või meili teel kättesaamist kinnitada, siis vahel seda ei tehta. Loomulikult küsin siis paari nädala pärast kirja teel üle, et kas pakk ikka jõudis, aga see on natuke tüütu ja muretsen kogu see aeg niikuinii, kas kõik korras.

Andsin jälle mõned tooted ära....neljast saajast ütles AITÄH ainult üks.

Päris palju on selliseid inimesi kes isegi aitäh ei ütle ja sellistele teist korda ma enam midagi ka ei anna .
Ise tänan alati , isegi kui postiga saadetakse asi alati tänan:)

Annan hea meelega, naerusui asju ära, et saan kellelegi midagi vajalikku anda. Kui saan meili tuima teatega, et postikulu kantud ja postiaadress on see ja see, siis on ikka väga tühi ja kurb tunne. Aitäh! on nii elementaarne sõna, olgu siis tegu silmast-silma kohtumise, telefonivestluse või meilimisega.

Mul oli juhus, kus ootasin kinnitatud isikult vastust, aga ei tulnud ega tulnud...Siis juhtusin netipanka ja avastasin, et oli postikulud ära maksnud ja selgitusse kirjutanud ka oma aadressi :)!!! Ei tänusi ega teresi, ainult postimakse ja selline asi..... :)!

Olen ise ka paaril korral seda kogenud, inimene tuleb asjale järele ja mida sa ei kuule on "aitäh". Mõni krabab asja ja lihtsalt lahkub, kuigi olen teda tervitanud, öelnud lõbusalt "Palun, loodame, et sobib". Tihti jään mõttesse, asjade ära andmine peaks ju tekitama hea tunde, minul jääb aga alati kuidagi selline halb tunne. Mõned saajad nagu peavad saamist loomulikuks, sina osta ja muutkui aga anna ära. Olen veidi nördinud viimase saaja suhtes, laskis mul lapsega õues teda oodata, sai üpris kallid asjad ja lihtsalt võttis asja ja lahkus, vist sealt mossis näo tagant tuli aitäh?!

juhan kirjutas:

Mõned saajad nagu peavad saamist loomulikuks, sina osta ja muutkui aga anna ära.

Selline tunne tekkis ka minul mõned päevad tagasi ning painab siiamaani. "Saaja tuleb järgi"-situatsioonis sõitsin andjana lõpuks teise linnaotsa, vihma ladistas, koer, keda mul ei olnud kellegagi õue saata (aga kes pidi ilmtingimata välja saama) oli kaasas ja oksendas trollis mul jalatsid täis - sedasi vihmaveest tilkuvana ja pikast sõidust tüdinuna andsin pakid ära ning ühtäkki tekkis selline tunne, et saaja jaoks oli kogu situatsioon rohkem kui iseenesestmõistetav, sest temal on ju ometi lapsed. Aga minul on ju ka?

spunkgi kasutajate raske elu , muidugi miks peab spungi jagaja olema niivõrd vastutulelik et kuhugi ise sõidab jne

kel janu sel jalad , kui tänada ei oska siis vähese kinderstube mõju ma arvan

aga on ka väga asjalikke ja kiireid ning neid kes tänavad mitu korda kohe

Olen minagi viinud , kotiga asju saajale ukse taha , kus vaid mühatus on tulnud, aga teate ma olen seda tõlkinud kuidagi nii, et inimene kellel on raske ta lihtsa eesti inimesena, lihtsalt häbeneb ja püüab seda kiirelt tuppa kadudes peita. Südamest ma usun, on ta siiski tänulik. Olen naiivne?

Mul on selline veider tähelepanek - elasin varem Tartus ja seal asju ära andes, kogunes väga kiiresti sõna otseses mõttes sahtlitäis komme/shokolaade/küpsiseid. Inimesed tulid ikka koos mingi meenega kaubale järgi. Ma ei oodanud seda kunagi, aga selline asi on tore ju ka. Vahel oli lausa tunne, et see suur shokolaad on kallim, kui asi, mille ära andsin jne. Nüüd elan ma Tallinnas ja vahe on väga tuntav. Jällegi, ma ei arva saajatest halvemini, kui nad mulle midagi vastu ei too, see ei ole ju spungi mõttegi ja näiteks aitäh-ist täiesti piisab, aga Tallinnas on tõesti vaid mõni üksik midagi vastu toonud. Paneb natukene mõtisklema, et üldse selline käitumisvahe eksisteerib.

Neljast kirjavastusest kolmes oli küll, kuidas soovitakse pakk kätte saada, aga mitte ühtegi tänusõna. Ühes seevastu sõbralik tänu. Mulle piisas sellest ühest küll, lihtsalt viimase aja tähelepanek:)

On ka mul tulnud ette selliseid juhuseid,kus kaubale olen küll pannud et soovija tuleb ise järgi,kuid vahel jääb mulje,et kui aadressi ütlen,siis tundub see kauba saajatele nagu Bermuda kolmnurgana vöi nagu elaks kuskil täiesti tundmatus kohas,kuigi transport liigub siin päris tihti.Ok,saan aru et kui inimene tuleb järgi ja kanti ei tunne,siis pole ju mötet ka hakata jooksutama mööda rajooni vaid olen parem ise viinud paki nt Nömmele.Samas ma ei tea kas see vist minu viga rohkem,olen pakkunud et vöin ise ära tuua kuhugi ja siis lihtsalt seiklend jälle mööda linna et leida öige koht.Peaks vist olema konkreetsem.Samas mis puutub tänamisse siis on ikka tänatud ja olen ise ka tänanud kui olen asja saanud.See pole ju mingi hiina keel see 1 söna öelda.Mis puutub maiustuste toomisse siis olen selle koha pealt veits vöhik,sams ei tea ju ka kas saajale meeldib üldse see komm vöi sokolaad jne.Muidugi on hea meel,kui möni sokolaad vöi komm tuuakse,aga ise otseselt küsinud pole ja pole nagu vajadust ka.

Mina tänan asjade eest alati ja sageli tahaks rohkemgi tänada, aga kirja teel on seda raske teha. Kuid tõesti nukraks teeb kui mõni inimene ei vaevu kinnitust tegemagi, sageli mõtlen, et ehk ta ei jäänud asjaga rahule või ei sobinud. Üks viimaseid meeldejäävaid juhuseid oli, kui andsin inimesele paar asja, kirjutasin nagu ikka, et valisin omanikuks, palusin Smardi kinnitada ja soovisin kõike head. Selle peale sain mitu kirja: Et Smart juba kinnitatud. Kõlasid täpselt nii, et jumala eest, miks ma teda tüütan veel kirjaga, et tema ju taipab ise ka Smardi kinnitada.Kuid eks inimesi ole igasuguseid. :)

KailiK kirjutas:

Mina tänan asjade eest alati ja sageli tahaks rohkemgi tänada, aga kirja teel on seda raske teha. Kuid tõesti nukraks teeb kui mõni inimene ei vaevu kinnitust tegemagi, sageli mõtlen, et ehk ta ei jäänud asjaga rahule või ei sobinud. Üks viimaseid meeldejäävaid  juhuseid oli, kui andsin inimesele paar asja, kirjutasin nagu ikka, et valisin omanikuks, palusin Smardi kinnitada ja soovisin kõike head. Selle peale sain mitu kirja: Et Smart juba kinnitatud. Kõlasid täpselt nii, et jumala eest, miks ma teda tüütan veel kirjaga, et tema ju taipab ise ka Smardi kinnitada.Kuid eks inimesi ole igasuguseid. :)

Tjah, eks paljud võtavadki seda asjade saamist spungist iseenesest mõistetavana. Mul on ka olnud olukordi, kus ma kinnitan kellegi omanikuks ja saadan kirja, aga tema ei suvatse vastata vaid lihtsalt kinnitab smardi ja hiljem ei raatsi kinnitada nupuga. Võiks mõelda, et ok, võib-olla pole tal hetkel arvuti kasutamise võimalust, aga on kahjuks näha, et ta küsib asju spungis juurde ja juurde. On olnud ka sellised, kes kinnitavad alles, siis kui tahavad minult uusi asju saada (vahepeal on möödunud mitu kuud).

Ma ei tea kas olen ma siis sooda või maal elades lolliks läinud.
Kui uus omanik kirjutab et asja kätte saanud ja tänab asja eest. See toob mulle naeratuse näole ja muudab tuju rõõmsaks, mõttega jesss sain kedagi jälle õnnelikumaks teha.
Neid rõõmsaid inimesi, kes mu tuju vahel tõstavad, on mitmeid. Eks nad tunne ise end ära

Aga siiski väga paljud ei oska teatadagi et käes.

Ingrid169,sa ei ole sooda ega lolliks läinud:)Ka minul teeb tuju heaks ja toob naeratuse palgele,kui saaja on kirjutanud,et on kaba ilusti kätte saanud ja tänulik:)Ka ma ise olen siiralt tänulik ja röömus saaadud asjade üle,kuid kahjuks leidub ka neid,kes ei raatsi isegi näpuga kinnitada,rääkimata siis tänamisest.

Snowfox25 kirjutas:

Ingrid169,sa ei ole sooda ega lolliks läinud:)Ka minul teeb tuju heaks ja toob naeratuse palgele,kui saaja on kirjutanud,et on kaba ilusti kätte saanud ja tänulik:)Ka ma ise olen siiralt tänulik ja röömus saaadud asjade üle,kuid kahjuks leidub ka neid,kes ei raatsi isegi näpuga kinnitada,rääkimata siis tänamisest.

Jumal tänatud.
Kuid siiski saan lugeda kahe käel kokku need kes sellise asjaga rõõmu teevad.
Ja väga heameelega annaks vaid neile, kui soovivad edasipidi asju.
Hetkel vaid väike paus asjade ära andmises, kuna kõik 3 last korraga haiged.
Aga varsti jätkub ralli